Luhtunud hooaja parim sõit: Marcialonga

27.01.2015

Võstlesin täna 25.01  suusaspordi ühel vingeimal ja väga kõva tasemega suursündmusel - Marcialonga maratonil, mis sellel hooajal ainsa tippmaratonina kuulub mõlemasse pikamaasuusatamise eliitsarja (FIS pikamaasuusatamise karikasarja ja SkiClassic maratoni sarja). Sellest andis tunnistust ka ülitihe konkurents meeste eliidis, kus mõlema sarja karikapunkte oli jahtima tulnud üle 250 eliit startija (+ ülejäänud 7500 õnnelikku, kes maratoni pääsme tihedas rebimises olid lunastanud).

Nüüd lühidalt ja natukene oma võistlusest. Ootused olid võistluse eel üsna vaoshoitud, kuna eelmisel kahel nädalal ilmnenud ületreeningu tunnused polnud veel kadunud. Peamine põhjus aga see, et sellise massi eliitmeestega vaid 2 jälje laiusel kunstlumest maratoni rajal võib kõike juhtuda. Õnnetus ja ebaõnn sellel võistlusel ei hüüa tulles. Mul õnnestus suuremaid probleeme rajal vältida. Püüdsin hoida üsna turvalist kohta peagrupis kohtadel 25-40. See ka õnnestus. Võistluse tempo oli peadpööritav ja kogu eliit, kaasa arvatud ka naised, sõitsid võistluse ainult paaristõugetega ilma pidamismäärdeta. Kuna olen keskendunud FIS sarjale, kus klassika sõidud on mõnevõrra raskematel radadel, kus kasutatakse ka klassikalist klassika suusatamistm siis ei ole paarisöö võimekust eraldi forsseerinud. Õnneks sain ka selle nüansiga üsna hästi hakama. Kuid „karvajalana“ profitiimide keskel minu hea sõit ja korralik tulemus hakkas luhtuma võistlusmaa teises pooles, kui jäin joogi ja ka energia nälga. Võistluse viimased 15 km sõitsin tuhkkuiva suu ja surisevate huultega. Marcialonga võluks, omapäraks ja suurimaks raskuseks on finishi tõus, kus tuleb mööda serpentiine ronida lakkamatut tõusu ja seda vaid paaristõugetega. Paraku minu energiavarud olid tühjad. Viimase tõusu all 2,5km enne lõppu saadud energjajook tegi asja veel hullemaks. Energiajook peaks alles jäänud glükogeenivarud aktiveerima. Kuna aga mina olin juba ennem seda  näljas, polnud ka energiat, mida aktiveerida. Kehasse tekkisid vaid külmavärinate sarnased surinad. Lõputõusul sisuliselt jalutasin ja kaotasin iga 100 meetriga jubedalt aega ja ca 20 või kes teab, palju kohti. Igaljuhul neid konkurente, kes auruveduritena puhudes tõusul kogu minu rajal saavutatud edu oma kasuks pöörasid, oli palju. Saavutasin küll parima eestlase tiitli, kuid see pigem teeb veel tusasemaks. Selgemast selge on see, et maratonide suusatamine on maailmas ammu professionaalne ja eraldi seisev ala.

Seega tänase päeva seisuga olen lõhkise küna ees ja tean, et nende aukude kinni katmiseks jääb kätest ja jalgadest väheks.