Olen harjunud ebaõnnega ja tagasilöökidega, aga tänast päeva on väga raske seedida

25.01.2014

 

 Kõik sai alguse juba eelmisel nädalal. Dolomitenlaufi järgselt pidin esialgsete plaanide kohaselt sel nädalavahetusel sõitma Euroopa meistrivõistlustel. Paraku lumepuuduse tõttu jäid need ära. Plaan B oli sõita samal nädalavahetusel Marcialonga maratoni. Paraku minu koht stardinimekirjas läks kaotsi. Üritasin käimasoleval nädalal seda tagasi saada.  Paraku tulutult. Sestap otsustasin viimasel minutil kõik liikumisplaanid ümber teha ja kiirustasin väga väsitava reisigraafikuga viimasel hetkel Viru maratoni starti (kogu nädal oli täis mõtetut sebimist ja peata olekut).

Paraku ebaõnn jõudis minuga kaasa ja ilmselgelt see ärapette manööver oli teda vihastanud. Tänase Viru maratoni stradis, 5 päeva peale Dolomitenlaufi ja pikka reisi, tundsin end  üsna väsinuna. Õnneks siinne konkurents on oluliselt leebem kui maailma tase. Punti vedada polnud kuigi raske. Paraku juhtus nii, et kogu sebimise käigus ununesid suusaprillid. Poole distantsi peal olid mu silmad sedavõrd külmunud, et maa ja taeva vahet oli raske leida. Nii juhtus, et edasi hakkasin rajal palju eksima ja koperdama. Ühe koperdamise tõttu raskel hetkel jäin maha Morten Priksist, kellega olime suutnud kahekesi ülejäänud võistlejatega vahe sisse sõita. Ilma eessõitjata läks paraku asi veel hullemaks. Põldude peal ei näinud, kuhu rada keeras ja paaril korral eksisin sootuks metsateedele. Esialgu suutsin veel oma teist kohta hoida. Kuni järjekordse kukkumiseni,  mille järgselt hoo üles saamine oli raske,  pääses mööda ka teise koha mees Andres Kollo. Õnneks oli finisini jäänud vaid mõni kilomeeter. Edu järgmistega oli minutites. Paraku polnud see veel lõplik hoop minu tulemusele. Mõni kilomeeter enne lõppu hargnes rada kaheks. Lühikese 25km sõitjad sõitsid finisisse 2km lühemat ringi. Paraku oma külmunud silmadega orienteerusin rajal vaid lühikese maa suusatajate järgi (kes nn ringiga ette olid jäämas. Kuna suutsin eristada vaid musta ja valget ehk valget kõiksust sellel liikuvate suusatavate kujudega). Nii juhtuski, et keerasin lühikese maa ringile. Kilomeetri pärast mõistsin küll oma eksimust ja finiseerisin küll liidrina, kuid täiesti lööduna.

Seda ebaõnne on äärmiselt raske taluda. Lisaks füüsilisele valule, mida mu ülesse sulavad silmad teevad, olen vaimselt väga löödud. Olen sellel hooajal (lisks loomulikult ka varasemad aastad) panustanud tulemustesse väga palju jäägitu pühendumisega. Paraku tunnen, et ei suuda üksi ära teha mitte midagi. Ikka ja jälle on asju, mida ma ei suuda kontrollida ja mis karmilt kätte maksavad. Lohutus, et  seisund pole nii lootusetud kui tulemused, on äärmiselt väike. Tänasel päeval ei oska ka ennustada, millal obeõnne uuesti duellile kutsun.